Inflatsioonil

Inflatsioon on üldine hindade taseme tõus majanduses, mis tähendab, et sama raha eest saab järjest vähem kaupa ja teenuseid. See väljendub ostujõu languses ning on oluline majanduspoliitika ning keskpankade töö jaoks. Inflatsiooni mõõdetakse peamiselt tarbijahinnaindeksi (CPI) või selle Euroopa Liidu võrreldavuse jaoks harmoniseeritud indeksi (HICP) abil. Määr näitab hinnamuutuste aastat-aastalt protsentuaalselt. Kui inflatsioon on 2–3% tasemel, peetakse seda sageli stabiilseks, kuid kõrgem või ohtlikult kiire inflatsioon võib tekitada ebakindlust.

Põhjused võivad olla nii nõudlusele kui ka pakkumisele suunatud: nõudlusepõhine inflatsioon tekib, kui majandus kasvab kiiremini kui toodetud kaupade ja teenuste maht; kulude ja hindade tõus põhjustab kuludest tõusu (cost-push). Lisaks mängivad rolli rahapoliitika ja rahamajanduse tingimused: raha pakkumise kiire kasv, finantseerimise kättesaadavus ja välisvahetuse kursid. Globaalsete toorainete hindade kõikumised ning otsene ja kaudne mõju võivad inflatsiooni mõjutada.

Tagajärjed võivad olla laiemad: ostujõu kahanemine, sotsiaalne jaotuvus muutub, säästjad ja laenajad võivad kogeda erisuseid; ettevõtted ja tarbijad peavad kohanema ebakindla hinnatasemega. Majanduspoliitikas püüdlevad keskpangad ja valitsused inflatsiooni kontrolli all hoidmise poole, kasutades rahapoliitikat (intressimäärade muutused, likviidsus) ja vajadusel fiskaalpoliitikat hinnataseme stabiliseerimiseks.

Inflatsioon on keeruline ja dünaamiline nähtus, millel on paljud ajendajad ning see nõuab mõistlikku ja jätkusuutlikku juhtimist nii headel kui rasketel aegadel.