Inertsnavigatsioonis

Inertsnavigatsioonis, mõistetakse ette navigatsiooni meetodit, mille alusel määratakse objektide (nt laevade, lennukite või raketite) asukoht ja liikumine ilma väliste navigatsioonisignaalideta, nagu GPS või radiojuhendid. See tehnika põhineb sisemiste seadmete andmetel, peamiselt kiiruse ja kiirendusega mõõdetud informatsioonil, et kindlaks määrata positsiooni ja kursi.

Inertsnavigatsiooni süsteem koosneb peamiselt gyroskoopidest ja kiirendusmõõtjatest (akseleroometritest). Gyroskoopid jälgivad objektide pöörlemist ja kursi muutusi, samas kui akseleroometrid mõõdavad kiirendusi kolm ulatuses (x-, y- ja z-telje). Andmed salvestatakse ja integreeritakse, et saada kiirus ja positsioon. See protsess põhineb Newtoni liikumise seaduste alusel.

Inertsnavigatsioon on oluline sõjalises ja tsiviiltehnikas, kus vaja on täpset navigatsiooni ilma väliste signaalidele kaalutlemata. Näiteks kasutatakse seda raketite ja lennukite juhitud lendu jaoks, kus GPS-signaalid võivad olla piiratud või häiritud. Samuti on see tehnika kasulik laevanduses ja maapinnaliste veokite juhtimisel, kus vaja on kindlat navigatsiooni piiratud ruumides.

Inertsnavigatsiooni suurimaks puuduseks on andmete hästi integreerimise probleem, mis võib ajaga viia positsiooni ja kursi hälbe. Selle vältimiseks kasutatakse kalibreerimist ja korrektsioone, näiteks GPS-d või teisi navigatsioonisüsteeme, kui need on saadavad. Uuemad tehnoloogiad, nagu optilised gyroskoopid, on parendanud süsteemi täpsust ja kestvust.

Inertsnavigatsioon on oluline osa integreeritud navigatsioonisüsteemidest, kus kombinatsioon erinevate meetoditega (nt GPS, gyroskoopid ja kiirendusmõõtjad) tagab täpsema ja kestvama navigatsiooni.