Hüpoteesitestimine

Hüpoteesitestimine on statistiline meetod, mida kasutatakse selle hindamiseks, kas mingi hüpotees andmete kohta on tõenäoline või mitte. Seda kasutatakse laialdaselt teaduses, äris ja muudes valdkondades, kus tuleb teha otsuseid andmete põhjal.

Protsess algab nullhüpoteesi (H0) ja alternatiivhüpoteesi (H1) sõnastamisega. Nullhüpotees on tavaliselt väide, et mingit efekti või erinevust ei ole, samas kui alternatiivhüpotees väidab, et mingi efekt või erinevus on olemas. Seejärel kogutakse andmeid ja arvutatakse teststatistika, mis mõõdab, kui palju andmed erinevad sellest, mida nullhüpotees ennustaks.

Oluline mõiste hüpoteesitestimises on p-väärtus. P-väärtus on tõenäosus saada vaadeldud andmed või veelgi äärmuslikumad tulemused, kui nullhüpotees oleks tõene. Kui p-väärtus on väike (tavaliselt alla teatud tähtsuse taseme, näiteks 0.05), siis lükatakse nullhüpotees tagasi ja aktsepteeritakse alternatiivhüpotees. Kui p-väärtus on suur, siis nullhüpoteesi ei saa tagasi lükata.

Hüpoteesitestimise tulemused võivad olla kahe tüüpi vead: I tüüpi viga (valesti nullhüpoteesi tagasilükkamine) ja II tüüpi viga (valesti nullhüpoteesi mitte-tagasilükkamine). Tähtsuse taset valitakse tasakaalustamaks nende vigade riski. Hüpoteesitestimine aitab statistikutele ja teadlastele teha objektiivseid otsuseid ja järeldusi esitatud andmete põhjal.