Hüperaktiivsuseimpulsiivsuse

Hüperaktiivsuseimpulsiivsus, tuntud ka kui tähelepanuhäire koos hüperaktiivsuse ja impulsiivsuse alatüübiga, on neurobioloogiline arenguhäire. Seda iseloomustavad püsiv hüperaktiivsuse ja impulsiivsuse muster, mis on tõhusam ja sagedasem kui tavaliselt samas arengutasemes olevatel inimestel. Hüperaktiivsus võib väljenduda liigse liikumise, rahutuse, pideva rääkimise ja raskustena paigal istumisel. Impulsiivsus omakorda ilmneb kiirustamisena tegutseda ilma järelemõtlemiseta, katkestamisena, raskustena järjekorras ootamisel ja teiste jutu katkestamisena. Need käitumismustrid võivad märkimisväärselt mõjutada inimese elu mitmes valdkonnas, sealhulgas akadeemilises tegevuses, töös, suhetes ja igapäevastes toimingutes.

Hüperaktiivsuseimpulsiivsuse täpne põhjus ei ole teada, kuid arvatakse, et selle arengus mängivad rolli geneetilised, neurobioloogilised ja keskkondlikud tegurid. Sageli esineb see koos teiste seisunditega, nagu õpiraskused, ärevus või meeleoluhäired. Diagnoosimine toimub tavaliselt läbi põhjaliku kliinilise hindamise, sealhulgas arsti läbivaatuse, küsimustike täitmise ja käitumise vaatluse.

Ravi hõlmab tavaliselt mitut lähenemisviisi. Käitumisteraapia, vanemate koolitus ja keskkonna kohandused on olulised abinõud. Mõnel juhul võib kasutada ka ravimeid, mis aitavad tasakaalustada ajus esinevaid neurotransmitterite tasemeid. Varajane sekkumine ja sobiv tugi võivad oluliselt parandada hüperaktiivsuseimpulsiivsuse all kannatavate inimeste elukvaliteeti ja aidata neil saavutada oma potentsiaal.