Häälestus

Häälestus on mõiste, mis tähistab helikõrguste või heli kvaliteedi eesmärgipärast kohandamist ning seadmete või instrumentide täpse tooni saavutamist. Sõna tuleb sõnast häälestama ja viitab protsessile, mille käigus muudetakse või korrigeeritakse heliliste omaduste vastavust soovitud eesmärgile. Häälestus on levinud mõiste muusikas, helitehnikas ja audiosüsteemide hoolduses ning selle tähendus võib olla veidi erinev sõltuvalt kontekstist.

Muusikas tähendab häälestus instrumentide õigete piikide ja toonide paika panemist. Kõige tuntum näitaja on standardne referentskõla, milleks on A4 ligikaudne sagedus 440 Hz, kuigi ajalooliselt ja eri kultuurides on kasutatud erinevaid referentskõlasid. Häälestamine võib toimuda enne kontserti, salvestust või juhult koos koori või ansambliga, ning see hõlmab nii instrumentide kui ka esitajate intoneerituse lõplikku korrigeerimist. Erinevad temperamentide süsteemid, nagu võrdne temperament või just-intiatsioon, mõjutavad, kuidas pilli kõla erinevates võtetes sobitub.

Kasutusalad hõlmavad: keelpillide, keelpillide, puhkpillide ja löökriistade häälestust, mille puhul kasutatakse peegeldusi, pingutuste muutmist ja tööriistu nagu heliskaalad, klusid või keppelõpud. Lisaks on häälestus oluline ka helitehnika kontekstis: mikrofonide, kõlarite ja salvestusseadmete kalibreerimine ning helivärvi ja sagedusreaktsiooni korrigeerimine, et tagada kogu süsteemi ühtne ja täpne toomine.

Häälestus on dünaamiline protsess, mida mõjutavad keskkond (temperatuur, niiskus), tööriistade vanus ning kasutajate oskused. Regulaarselt kontrollitav ja vajadusel korrigeeritav häälestus aitab tagada parema tooni täpsuse ning kooskõla erinevate esinejate ja süsteemide vahel.