Häälepaelte

Häälepaelad on kõri hääle tekitamise põhielemendid. Need on kaks limaskestaga kaetud paela sarnast kihti, mis asuvad hääleava ehk glottise vahel ning mille vibratsioonist sõltub heli tekkimine, kui õhk väljub kopsudest.

Anatoomia ja ehitus: Häälepaelad koosnevad epiteeli kihist ja lamina propriast, mis jaguneb kolme kihina: pindmine (superficialis), keskmine (intermedia) ja sügav (profunda). Need kihid moodustavad paela kate ning keha, mida peamiselt moodustab thyroarytenoid‑lihas. Paelad lõpevad vabalt glottise lähedal; paela kohal asuvad valed häälepaelad ehk ventrikulaarsed voldid, mis võivad olla vaateväljas väikeste pauside korral nähtavad.

Funktsioon: Hääle tekitamine toimub, kui õhk voolab läbi glotti ja häälepaelad lähenevad (adduktsioon) ning hakkavad vibratsiooni tekitama. Paelte pikkus ja pinget muutvad lihased mõjutavad hääle kõrgust ja toonust: paelte pikenemine ning pingutamine tõstab hääle kõrgust, suurem mass või lõõgastunud olek muudab tooni madalamaks. Hääle tugevus sõltub subglotaalse rõhu suurusest ja paelte kokkusurumast.

Närv ja vereringe: Häälepaelte närvikiudude toimimine pärineb rekurrentnärvist, mis on vagusnärvi haru; verevarustust annavad kõri ülemised ja alumised arterid. Vereringe ja närvisüsteemi koordineerimine tagab paelte kontrollitud liikumise ja tervikliku hääleproduktsiooni.

Kliiniline tähtsus: Pikaajaline või liigne häälekasutus võib põhjustada põletikke, noduule, polüüpe või häälepaelte halvatus. Hääleteraapia ja hääleettevõtted on esimesed ravivõimalused; mõnel juhul vajavad kriitilised juhtumid kirurgiat.

Häälkaitse: Piisav hüdreeritus, suitsetamisest hoidumine, häälepuu õigekasutus ja puhkus aitavad säilitada häälepaelte tervist.