Helikodeerimisele

Helikodeerimisele viitab protsess, mille käigus heliandmeid tihendatakse ja salvestatakse või edastatakse nii, et neid on võimalik hiljem uuesti taastada. See on oluline digitaalse heli haldamisel, kuna töötlemata heliandmed võivad olla väga suured. Kodeerimine aitab vähendada failisuurust ja andmeedastuskiirust, säilitades samal ajal heli kvaliteeti.

Erinevaid helikoodekeid kasutatakse erinevatel eesmärkidel. Mõned koodekid, nagu MP3 ja AAC, on kadudega koodekid, mis tähendab, et nad eemaldavad heliandmetest osa teavet, mida inimkõrv ei taju, et saavutada suuremat tihendamist. Teised koodekid, nagu FLAC ja ALAC, on kadudeta koodekid, mis säilitavad kogu algse heliinformatsiooni, kuid pakuvad väiksemat tihendust.

Helikodeerimisprotsess hõlmab tavaliselt signaali analüüsi, sagedusriba eraldamist ja kvantiseerimist. Signaali analüüs aitab tuvastada helisageduste ja amplituudide omadusi. Seejärel eraldatakse helisagedusribad ja kvantiseeritakse iga riba väärtused. Kadudega koodekid rakendavad seejärel täiendavaid algoritme, et eemaldada või vähendada vähem olulist teavet. Dekodeerimisel taastatakse heliandmed tihendatud vormingust algse või selle lähedase kujuni.

Helikodeerimist kasutatakse laialdaselt erinevates rakendustes, sealhulgas muusika voogedastusteenustes, telefonikõnedes, helisalvestistes ja videokonverentsides. Koodeki valik sõltub vajalikust tasakaalust failisuuruse, helikvaliteedi ja töötlusressursside vahel.