Heliisolatsioonis

Heliisolatsioonis tähendab see ruumide ja konstruktsioonide vahelist heli leviku vähendamist. Eesmärk on piirata nii õhuhäirega levivat heli kui ka mõjuheli, mis tekib, kui pinnad puudutuvad või põrkavad. Heliisolatsiooni kvaliteeti hinnatakse helitugevuse vähenemise põhjal detsibellides ning sageli kasutatakse näitajaid STC (sound transmission class) ja IIC (impact insulation class).

Heli levib kahes põhilises vormis: õhuhäire, mis kandub õhu kaudu, ja mõjuheli, mis levib läbi konstruktsioonide. Heliisolatsiooni projekteerimisel arvestatakse mõlema tüübi vähendamist, et tagada ruumide privaatsus ja mugavus. Olulised on tihedad liigesed, õhukindlus ning võimalikult vähe õhu- ja vibratsioonivastasselekke.

Põhilised meetodid heliisolatsiooni parandamiseks hõlmavad konstruktsiooni massi suurendamist, decoupling’i ehk vahekonstruktsioonide eraldamist, lisakaitseid (damping) ja helide imbumise ning kajumise vähendamist. Tõhusaks lahenduseks on kasut eelõõnteri ehk ujuv põrand, kahekihilised või topeltseinad, helikaugude tihendamine ning sobivate akustiliste paneelide lisamine ruumu sisestuslikuks.

Materjalid hõlmavad kivivilla või glasvillal põhinevaid isolatsioone, akustilisi kiude, puit- või metallraame, tsingitud või terasest lõikekinnitusi ning spetsiaalseid akustilisi paneele. Paigaldamisel on oluline tihe damperite või vuugide kasutamine, et vältida õhu- ja helikaod.

Standardid ja teste hõlmavad rahvusvahelisi ja regionaalseid juhiseid, nagu EN/ISO standardid (näiteks EN 717 ja EN 12354) ning ISO mõõtmisoperatsioonid, mis kirjeldavad airborne ja impact heli isolatsiooni katsetusi ning nõuete taset. Heliisolatsioon on oluliselt seotud elamiste, kontorite ja saavad kasutajate privaatsuse ning akustilise mugavusega.