Hüpoteesitestimise

Hüpoteesitestimine on statistiline meetod, mida kasutatakse selle hindamiseks, kas mingi hüpotees andmete kohta on tõenäoline või mitte. See protsess hõlmab nullhüpoteesi ja alternatiivhüpoteesi määratlemist. Nullhüpotees (H0) on tavaliselt väide, et mingit efekti või erinevust ei ole, samas kui alternatiivhüpotees (H1) väidab, et mingi efekt või erinevus on olemas.

Andmeid kogutakse ja analüüsitakse, et teha kindlaks, kas need toetavad nullhüpoteesi kummutamist alternatiivhüpoteesi kasuks. Selleks kasutatakse erinevaid statistilisi teste, mille tulemuseks on p-väärtus. P-väärtus näitab tõenäosust saada vaadeldud andmed või veelgi äärmuslikumad andmed, kui nullhüpotees oleks tõene.

Kui p-väärtus on väiksem kui eelnevalt määratletud olulisuse tase (tavaliselt 0,05), lükatakse nullhüpotees tagasi ja aktsepteeritakse alternatiivhüpotees. See tähendab, et saadud tulemused on statistiliselt olulised. Kui p-väärtus on suurem kui olulisuse tase, ei ole piisavalt tõendeid nullhüpoteesi tagasilükkamiseks.

Hüpoteesitestimist kasutatakse laialdaselt erinevates valdkondades, sealhulgas teadusuuringutes, meditsiinis, äris ja sotsiaalteadustes, et teha järeldusi populatsioonide kohta, tuginedes valimiandmetele. See aitab otsustajatel teha informeeritud valikuid, vähendades juhuslikkuse mõju.