Gravitatsiooniseadus

Gravitatsiooniseadus, tuntud ka kui universaalne gravitatsiooniseadus, on füüsikaseadus, mis kirjeldab gravitatsioonijõudu kahe massiivse objekti vahel. Selle sõnastas esmakordselt Isaac Newton oma teoses "Philosophiæ Naturalis Principia Mathematica" 1687. aastal. Seaduse kohaselt on iga punktmass ükskõik millise teise punktmassi külgetõmbejõu all, mille suurus on proportsionaalne nende masside korrutisega ja pöördvõrdeline nende vahelise kauguse ruuduga.

Matemaatiliselt väljendub gravitatsiooniseadus järgmise valemiga: F = G * (m1 * m2) / r^2. Siin tähistab F gravitatsioonijõudu, G on gravitatsioonikonstant, m1 ja m2 on kahe objekti massid ning r on nende vaheline kaugus. Gravitatsioonikonstandi G väärtus on väga väike, mis selgitab, miks gravitatsioonijõud on igapäevaelus tunduv vaid väga suurte masside puhul, nagu planeedid ja tähed.

Newtoni gravitatsiooniseadus selgitas edukalt planeetide liikumist taevas, Maa peal langevate esemete käitumist ning Maa ja Kuu vastastikmõju. See oli revolutsiooniline saavutus, mis ühendas taevase ja maise füüsika ühtseks süsteemiks. Kuigi hiljem arenes Albert Einsteini üldine relatiivsusteooria, mis kirjeldab gravitatsiooni kui ruumiaja kõverdumist, on Newtoni seadus endiselt piisavalt täpne paljude praktiliste rakenduste jaoks, eriti kui tegemist ei ole väga tugevate gravitatsiooniväljade või äärmuslike kiirustega.