Glükoosisisaldus

Glükoosisisaldus, või glükoosi kontsentratsioon veres, kirjeldab keha veres sisalduva glükoosi kogust. Seda mõõdetakse tavaliselt mmol/L (millimol liitri kohta) ning vajadusel ka mg/dL (milligramm deciliter) ühikutes. Veres mõõdetud glükoositasemed peegeldavad keha energiabilansi ja insuliini toime suutlikkust.

Terve inimese fasting plasma glucose (FPG) on umbes 3,9–5,5 mmol/L (70–99 mg/dL). Pärast sööki (2 tundi pärast) peaks glükoosisisaldus olema tavaliselt alla 7,8 mmol/L (≤140 mg/dL). Pidevad või suuremad glükoosikõverad võivad viidata glükoositaluvuse probleemidele ja diabeedi riskile.

Kliiniline tähtsus hõlmab diabeedi diagnoosimist, ravi hindamist ja komplikatsioonide ennetamist. Pikaajaline hüperglükeemia suurendab veresoonkonna, silmade ja närvisüsteemi tüsistuste riski; hüpoglükeemia võib põhjustada peapööritust, nõrkust ja teadvusehäireid, eriti diabeedihoolduse puhul.

Mõõtmine toimub laboratoorselt plasma glükoosi määramiseks või kodumaiste glükomeetrite abil kapillaarverest. Laboratoorsed meetodid kasutavad ensüümreaktsioone, näiteks glükoosi oksidaas või hekso kinaas; kodused seadmed pakuvad kiired, kuid mõnevõrra vähem täpsed tulemused, mis sõltuvad näite ettevalmistusest ja seadme kalibreerimisest.

Diagnoosieeskirjad ja kriteeriumid järgivad WHO/ADA suuniseid: fasting plasma glucose ≥7,0 mmol/L; 2-tunni plasma glükoos ≥11,1 mmol/L pärast 75 g suukaudset glükoositaluvustesti; HbA1c ≥6,5%. Glükoosisisaldust jälgitakse regulaarselt riskide hindamiseks ja diabeedi ravi jälgimiseks.