Friktsioonimaterjale

Friktsioonimaterjalid on ained, mida kasutatakse hõõrdumise suurendamiseks või vähendamiseks kahe pinna vahel. Hõõrdumise suurendamiseks kasutatavaid friktsioonimaterjale nimetatakse ka haardematerjalideks. Nende hulka kuuluvad näiteks piduriklotsid, sidurid ja rehvid. Hõõrdumise vähendamiseks kasutatavaid friktsioonimaterjale nimetatakse ka määrdeaineteks. Nende hulka kuuluvad õlid, rasvad ja teflon.

Friktsioonimaterjalid koosnevad tavaliselt kahest või enamast komponendist. Komponendid on valitud nii, et need annaksid materjalile soovitud omadused. Näiteks piduriklotsid koosnevad tavaliselt metallosakesi, vaik ja kummist. Metalliosakesed annavad materjalile tugevuse ja kuumakindluse. Vaik liimib osakesed kokku ja annab materjalile kulumiskindluse. Kummi annab materjalile painduvuse ja vähendab müra.

Friktsioonimaterjale kasutatakse paljudes erinevates rakendustes. Neid kasutatakse autodes, lennukites, rongides ja muudes transpordivahendites. Neid kasutatakse ka tööstuslikes rakendustes, näiteks masinate ja seadmete tootmisel.

Friktsioonimaterjalide valik sõltub rakendusest. Näiteks autode piduriklotsid peavad olema võimelised vastu pidama kõrgetele temperatuuridele ja pakkuma suurt hõõrdumist. Määrdeained peavad aga olema võimelised vähendama hõõrdumist ja olema stabiilsed laias temperatuurivahemikus.

Friktsioonimaterjalide arendamine on pidev protsess. Uusi materjale uuritakse ja arendatakse välja, et parandada nende jõudlust ja vastupidavust. Samuti otsitakse uusi rakendusi friktsioonimaterjalidele.