Frantsiisileping

Frantsiisileping on leping, millega frantsiisiandja annab frantsiisivõtjale õiguse kasutada brändi, ärimudelit ja toimingute süsteemi ning viia läbi kohalik äritegevus kindlas territooriumil vastavalt süsteemi standardidele. Leping hõlmab tavaliselt koolitust, tehnilist tuge ja juurdepääsu ärisaladustele ning muudele teadmistele, mis on vajalik ettevõtte toimimiseks.

Lepingu peamised tingimused käsitlevad õigusi, kohustusi ja tasusid. Frantsiisivõtja kasutab frantsiisiandja brändi, logosid, tooteid ja teenuseid ning järgib operatsioonijuhiseid ja kvaliteedistandardeid. Ta võib kasutada ainult frantsiisiandja lubatud tarnijaid ning rakendada määratud turundus- ja reklaamipõhimõtteid. Tasud võivad sisaldada algtasu, igakuiseid või -aastaseid riigitasusid ning osamakset reklaamifondile või muudele järelmaksudele. Leping võib sätestada territoriaalset või eksklusiivset õigust ning reguleerida varustust, hinnastamist ja müügikanaleid.

Lepingu kestus, pikendamine ja lõpetamine on olulised elemendid. Tavaliselt kehtib leping mitu aastat ning sisaldab võimalust pikkendada. Lõpetamine võib toimuda rikkumise, tähtaja mittetäitmise või kokkuleppe alusel. Pärast lõpetamist on frantsiisivõtjal kohustus lõpetada brändi kasutamine ja tagada konfidentsiaalsus, mõnikord kehtivad konkurentsikeelud ning varustuskohustuste lõpetamine.

Õiguslik raamistik: frantsiisilepingud kuuluvad üldisele võlaõigusele ning reglamentaarne raamistik võib riigiti erineda. Eestis kehtivad üldvõlaõiguse põhimõtted ja lepingute kohaldamine, kuid spetsiifilised frantsiisi-regulatsioonid võivad riigiti erineda ning vajadusel arvestatakse eraldi seadusandlikke või praktika nõudeid.