Fikseerimise

Fikseerimine on eestikeelne mõiste, mis viitab protsessile, millega midagi fikseeritakse – muutub kindlaks, püsivaks või säilitatavaks. Sõna kasutatakse erinevates valdkondades, kus on vaja objekti kinnitada või säilitada ajas. Fikseerimise tähendus ja meetodid sõltuvad kontekstist, kuid keskne idee on kinnitada või arvestatavalt säilitada.

Histoloogias ja bioloogias tähistab fikseerimine kudede ja rakkude säilimist kemikaalide abil, et struktuur püsiks mikroskoobiga uuritav. Levinud fikseerijad on formaldehüüd, glutaraldehüüd ja alkoholid. Fikseerimine peatab lagunemise, inaktiveerib ensüüme ning tekitab valkude ristseoseid; seejärel järgneb dehüdratiseerimine ja lõikude ettevalmistamine mikroskoopiale.

Psühholoogias või psühhoanalüüsis kirjeldab fikseerimine mehhanismi, mille kaudu inimene jääb kinni teatud mälukogemusele või etapile. Freudi teoorias võib see tähendada konflikti või vajaduse ebapiisavat rahuldamist, mis takistab edasiliikumist. Kontseptsiooni kriitika rõhutab, et selle tähendus ja olulisus võivad olla kultuuriliselt ja ajalooliselt piiratud.

Fotograafias on fikseerimine püsiva kujutise loomine: pärast arendust kasutatakse fikseerivat lahust, mis eemaldab ebafikseerunud materjali ja tagab pildi säilimise kogu ajaks.

Meditsiinis, eriti ortopeedias, tähendab fikseerimine luu- või liigese stabiliseerimist kipsi, kruvide või plaatide abil, et säilitada õige asend paranemise ajal.

Sõna põhieesmärk on märgistada protsessi, millega määratakse või kindlustatakse midagi ning tagatakse selle säilimine või stabiilsus. Fikseerimise vorm on genitive: fikseerimise. Sõna tüvele on iseloomulik ülemaailmne kasutus erinevates teadus- ja praktikavaldkondades.