Etimoloogia

Etimoloogia on keeleteaduse haru, mis uurib sõnade päritolu, nende vormide ajaloolist arengut ja tähenduste muutumist ajas. Ta püüab selgitada, kust sõna on saanud oma algse tähenduse, missugustest keelerühmadest või keeltest ta on laenatud ning kuidas selle foneetiline vorm on ajas arenenud. Etümoloogia eristub semantikast ja morfoloogilisest analüüsist, keskendudes sõna ajaloolisele päritolule ja päritolu jälgimisele.

Metoodika hõlmab ajaloolist ja võrdelist lähenemist: kirjalike allikate ja sisulise konteksti uurimist, kõneldud ja kirjutatud keelte vahelist võrdlemist, heliakadeemiliste muutuste jälgimist ning protokeelte vormide rekonstruktsiooni. Sageli kasutatakse kokkusatakke ja sarnaseid vorme erinevates keeltes ning laenude jälgimist läbi ajas. Oluline on eristada sisemisi tõendeid (vormide ja tähenduste areng) välistest tõenditest (laenud, kultuurilised kontaktid).

Tüübid on sageli jaotatud sisemiseks ja välineks etümoloogiaks: sisemine põhineb sõnaenda ja struktuuri järeldustel oma keeleringis, väline otsib sarnaseid näiteid teistest keeltest. Piirid võivad olla ebalõplikud, ja mõnikord esinevad pseudoetümoloogiad ning väärmõisted.

Etimoloogia on tähtis tööriist keelaregistrite ja sõnavara arendamisel, kuid eeldab ettevaatlikkust ja kriitilist tõlgendust ning seost keelest keelde puudutavate muutuste mõistmist. Sõnaga seotud teadused, nagu ajalooline keeleteadus ja sõnastikute koostamine, on selle valdkonna olulised kaaslased. Etimoloogia diminutsiooniks on "etymon" ehk tõeline tähendus ja "logia" ehk teadus.