Enesemääratluse

Enesemääratluse printsiip, tuntud ka kui rahvaste enesemääramise õigus, on rahvusvahelise õiguse aluspõhimõte, mis käsitleb rahvaste õigust vabalt määrata kindlaks oma poliitiline staatus ja jätkata oma majanduslikku, sotsiaalset ja kultuurilist arengut. See tähendab, et rahvastel on õigus valida, kas nad soovivad olla iseseisev riik, liituda teise riigiga või omandada mõni muu poliitiline staatus.

Printsiibi juured ulatuvad Esimese maailmasõja järgsesse perioodi, kus seda kasutasid Ameerika Ühendriikide president Woodrow Wilson oma neljateistkümnes punktis, et õigustada uute riikide moodustamist Euroopas. Pärast Teist maailmasõda sai enesemääratluse printsiibist Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni harta üks peamisi aluspõhimõtteid. See on oluline dekoloniseerimise protsessis, võimaldades koloniaalrahvastel saavutada iseseisvus.

Praktikas on enesemääratluse printsiibi rakendamine olnud keeruline. See ei anna rahvastele automaatset õigust iseseisvusele igas olukorras ning selle kasutamist reguleerivad sageli siseriiklikud seadused ja rahvusvahelised kokkulepped. Eristatakse välist ja sisemist enesemääramist. Väline enesemääramine tähendab õigust iseseisvusele või vaba ühinemise õigust, samas kui sisemine enesemääramine tagab rahvastele õiguse teostada oma poliitilist, majanduslikku, sotsiaalset ja kultuurilist arengut oma territooriumil, ilma välise sekkumiseta.