Enesekaitsesüsteemid

Enesekaitsesüsteemid (enesekaitsesüsteemid) on turvalisuse ja kaitse tagamiseks loodud süsteemid, mis tuvastavad potentsiaalsed ohud ning rakendavad vastavaid meetmeid. Need hõlmavad nii isiklikke turvasüsteeme kui ka hoonete, infrastruktuuri ja võrkude kaitset ning võivad kombineerida mehhaanilisi, elektroonilisi ja digitaalseid lahendusi.

Peamised alamliigid on isiklikud enesekaitsesüsteemid (alarmid, turvasignaalid, ligipääsu kontroll), hoonete ja infrastruktuuri kaitsesüsteemid (valvesüsteemid, videovalve, füüsilised tõkked), autonoomsed turvasüsteemid (robotid, droonid, automaatsed patrullid) ning küberenese kaitsesüsteemid (intrusion detection systems, ründeennetused, automaatne reageerimine).

Komponendid hõlmavad andureid (kaamerad, liikumistuvastus, juurdepääsu autentimine), andmeanalüüsi ja otsustusmehhanisme ning täideviijaid (lukud, barjäärid, alarmsüsteem). Funktsioonideks on ohu tuvastamine, ohu hindamine ja vastuse rakendamine, samuti sündmuste logimine ja auditeerimine. Süsteemid on tavaliselt integreeritud olemasolevate turvasüsteemide arhitektuuri ning võivad hõlmata ka küber- ja andmekaitse mehhanisme.

Kasutusvaldkonnad hõlmavad elamu- ja ärihooneid, kriitilist infrastruktuuri, transporti ja firmade varade kaitset. Väljakutsed on valehäirete vähendamine, sensorite vastupidavus rünnakutele, privaatsus ja andmekaitse ning süsteemide ühilduvus erinevate tootjate lahendustega. Tulevikus nähakse suuremat AI-põhist otsustusvõimet, edge-põhist töötlemist ning standardite ja interoperabiliteedi arendamist, mis soodustab ühtseid lahendusi.