Energiajagamise

Energiajagamine viitab energia tootmise, tarbimise ja jagamise korraldusele, mis võimaldab hajutatult toodetud energiat jagada tarbijate vahel ning kasutada olemasolevat ressursse tõhusamalt. Selle alla kuuluvad mikrovõrgud, kogukondlikud projektid ning digitaalsed platvormid, mis hõlbustavad energia vahetust või müüki.

Vormid ja mehhanismid hõlmavad peer-to-peer energiahabastust, kus kodud või ettevõtted müüvad ülemäärase taastuvenergia teistele tarbijatele; kogukonnaenergiaseltsid ja -kooperatiivid; virtuaalsed elektrijaamad (virtual power plants), mis koordineerivad hajutatud ressursse suuremateks võimsustarveteks; ning tarbimise nihutamist või nõudluse reageerimist (demand response).

Tehnoloogia hõlmab nutikaid mõõtureid, kahesuunalisi invertoreid, energiahaldus- ja optimeerimisplatvorme ning vajaduse korral plokiahelat või tehingute registri kasutamist tehingute legitimiseerimiseks.

Regulatiivne keskkond sõltub jurisdiktsioonist. Paljudel turgudel on jõustatud või arendamisel õigused ja piirangud kogukonnaenergia projektidele, ning energiajagamise jaoks on olulised arveldamine, vastavus ohutus- ja turvastandarditele ning võrguoperaatorite nõuded.

Energiajagamise potentsiaal seisneb taastuveenergia kasutamise suurendamises, tarbijate energiakulude vähendamises ja võrguvõimsuse parandamises. Väljakutsed hõlmavad regulatiivseid piiranguid, tehnilist ohutust, andmete turvalisust ja tarbijate privaatsust ning tasuvuse tagamist.