Elektrofüsioloogilised

Elektrofüsioloogilised viitab füsioloogiliste protsesside uurimisele, mis hõlmavad elektrilisi nähtusi. See valdkond on eriti oluline närvisüsteemi, südame ja lihaste toimimise mõistmisel, kuna nende funktsioonid on tihedalt seotud elektriliste signaalide genereerimise ja edastamisega.

Selle valdkonna peamised uurimisobjektid on ioonikanalid, membraanipotentsiaalid ja aktsioonipotentsiaalid. Ioonikanalid on valgud rakumembraanides, mis reguleerivad ioonide liikumist rakku ja rakust välja, luues elektrilisi potentsiaale. Membraanipotentsiaal on pingevahe rakumembraani kahe poole vahel, mis on elutähtis rakkude suhtluseks. Aktsioonipotentsiaal on kiire ja pöörduv membraanipotentsiaali muutus, mis levib mööda närvi- või lihaskiudu, võimaldades signaalide edastamist.

Elektrofüsioloogiliste meetodite hulka kuuluvad plaaster-kambri tehnikad, mida kasutatakse üksikute ioonikanalite töörütmi uurimiseks, ning rakusiseste ja -väliste elektroodide abil mõõtmised, mis registreerivad närvi- või lihasrakkude üldist elektrilist aktiivsust. Elektroentsefalograafia (EEG) ja elektrokardiograafia (EKG) on kliinilised rakendused, mis kasutavad elektrofüsioloogilisi põhimõtteid ajutegevuse ja südame elektrilise aktiivsuse jälgimiseks.

Elektrofüsioloogia on fundamentaalne neuroteaduses, kardioloogias ja lihasfüsioloogias, aidates mõista nii normaalset füsioloogiat kui ka haigusseisundeid, mis on seotud elektrilise aktiivsuse häiretega.