Elektrisüsteemides

Elektrisüsteemides viitab mõiste elektrienergia tootmise, ülekande ja jaotamise ning tarbijate vahelisele korraldusele, mis tagab elektrienergia kindla jaotuse turvalisel ning usaldusväärsel viisil. Tavaliselt jaguneb süsteem kolmeks jäigalt eristatavaks kihiks: tootmine (generaatorid ja elektrijaamad), ülekandevõrk (kõrgepinge ja sealt edasi madalpinge jaotussüsteemid) ning jaotusringid, mis viivad energia lõpptarbijateni. Võrgu toimimisele on keskne nii sagedus kui pinge pidev kontroll ja tasakaalustamine suurtele ja väikestele tarbijatele.

Energia voolab süsteemis elektrivõrgu kaudu, kus elektrienergia peab olema kättesaadav vajalikul korral pinge- ja sagedustasemel. Euroopa standardite järgi toimib peamiselt vahelduvvoolu (AC) süsteem 50 Hz sagedusega ning lõpptarbijale on tüüpiline kolmefaasiline 400 V või üksikfaasiline 230 V pinge. Võrgu struktuur hõlmab pikki maa- ja ilmaga seotud ühendusi ning alajaamu, mis teostavad pinge seadistust ja jaotust.

Töötamise nimel rakendatakse mitmesuguseid kaitse-, juhtimis- ja mõõtmisvahendeid, sealhulgas relaysüsteeme, automaatikat ja distantsjuhtimist. Säsiaja väljakutsed hõlmavad võrgu stabiilsuse ja varustuskindluse tagamist, varustusevajaduste paremat planeerimist ning suurettevõtete ja tarbijate vahelise koormuse tasakaalustamist.

Viimased arengud keskenduvad nutikale võrgule (smart grid), jagatud tootmisele taastuvatest allikatest, energiasalvestusele ja digitaalsele järelevalvele, mis suurendab paindlikkust ning tõhusust. Eestis ja teistes riikides on elektrivõrkude arengureguleerivad standardid ja operatsioonide haldamine koordineeritud sõltumatute ülekandeliinide operaatorite ning reguleerivate asutuste kaudu.