Ekspordikontrollipõhimõtted

Ekspordikontrollipõhimõtted viitavad reeglite kogumile ja meetmetele, millega riigid reguleerivad kaupade, tehnoloogia ja teenuste eksporti. Nende põhimõtete peamine eesmärk on tagada riiklik julgeolek, kaitsta inimõigusi ja vältida rahvusvahelise rahu ja julgeoleku õõnestamist. Ekspordikontroll hõlmab teatud kaupade ja tehnoloogiate liikumise piiramist või keelamist, eriti juhul, kui need võidakse suunata riikidesse, kes on sanktsioonide all, või kui neid võidakse kasutada relvade loomiseks või muudeks ohtlikeks otstarveteks.

Sellised põhimõtted hõlmavad sageli mitmeid elemente. Eelkõige nimekiri kontrollitavatest kaupadest ja tehnoloogiatest, mis hõlmab materjale, seadmeid ja teadmisi, millel on potentsiaalne sõjaline või kahesuguse kasutusega (tsiviil- ja sõjaline) rakendus. Teiseks on olemas litsentsimisüsteemid, kus ettevõtted peavad taotlema luba teatud kaupade eksportimiseks. Kolmandaks, sanktsioonid ja embargod, mis piiravad või keelavad kauplemist konkreetsete riikide või üksustega. Neljandaks, lõppkasutuse kontroll, mis jälgib, et eksporditud kaupu ei kasutataks lubatud otstarbest erinevalt.

Euroopa Liidus rakendatakse ekspordikontrolli ühise süsteemi kaudu, mille eesmärk on kooskõlastada liikmesriikide poliitikat ja tagada ühtne lähenemisviis. Rahvusvaheliselt on mitmeid režiime, nagu näiteks Wassenaari kokkulepe, Austraalia grupp, Missiilitehnoloogia kontrollirežiim ja Tuureksportööride kontrollirežiim, mis aitavad kaasa nende põhimõtete järgimisele ja rahvusvahelise julgeoleku tagamisele. Ekspordikontroll on dünaamiline valdkond, mis kohandub pidevalt muutuvate julgeolekuohtudega.