Düsfunktsioone

Düsfunktsioone tähistab keha või vaimu normaalse funktsiooni puudumine või ebanormaalne toimimine. Terminit kasutatakse laialdaselt meditsiinilises, psühholoogilises ja tehnilises kontekstis. Etymoloogiliselt koosneb sõna kreeka päritolust, kus dys- tähendab halba või raskendatud ning funktsioon viitab toimimisele. Düsfunktsioonide mõistet rakendatakse nii organi kui ka süsteemide või käitumuslike protsesside puhul.

Düsfunktsioonid jagunevad peamiselt orgaanilisteks (füüsiliste) ja funktsionaalseteks (psühholoogiliste või käitumuslike) düsfunktsioonideks. Orgaanilised düsfunktsioonid tulenevad elundite või süsteemide haigustest või kahjustustest (nt südame-, neeru- või kopsusüsteemi düsfunktsioon). Funktsionaalsed düsfunktsioonid võivad kaasneda sümptomitega, mida bioloogilise patoloogia puudumise korral ei leita, ning neid mõistetakse sageli stressi, meeleolu või suhetega seotud teguritena.

Näited hõlmavad seksuaaldüsfunktsioone (nt erektsioonihäired, orgasmihäired), kognitiivseid ja motorfunktsiooni düsfunktsioone ning endokriinseid või metaboolseid düsfunktsioone, kus hormoonid või ainevahetusprotsessid mõjutavad funktsiooni.

Diagnoos põhineb anamneesil, füüsilisel läbivaatusel ja vajadusel laboratoorsetel testidel või pildistamisuuringutel. Ravi keskendub aluseks oleva põhjuse käsitlemisele ning võib hõlmata ravimeid, rehabilitatsiooni, elustiili muutusi ning vajadusel psühholoogilist või seksuaalset nõustamist. Prognoos sõltub põhjusest ja varajasest sekkumisest.

---