Dopplertehnoloogia

Dopplertehnoloogia viitab tehnoloogiatele ja meetoditele, mis kasutavad Doppleri efekti sagedusmuutust laine ja liikuva objekti suhtes. Kui objekt liigub lähemale, peegeldunud laine sagedus tõuseb; kaugenedes langeb see. Sagedusmuutust saab kasutada objekti kiiruse ja liikumise suuna hindamiseks ning põhimõte kehtib nii elektromagnetiliste kui akustiliste lainete puhul.

Kõige levinumad rakendused on Doppler-radar ja Doppler-ultraheli. Doppler-radar mõõdab peegeldunud signaali sagedusmuutust, et arvutada objekti radiaalne kiirus ja suund; neid kasutatakse ilmastikus, liiklusvalves ja erinevates tööstuslikes rakendustes. Doppler-ultraheli kasutab ultraheli sagedusmuutust verevoolu kiiruse määramiseks veresoonte sees ning on laialdaselt kasutusel meditsiinis, sh südame- ja veresoonkonna uuringutes.

Doppler-tehnoloogiad jagunevad peamiselt Continuous-Wave (CW) Doppler, pulsed Doppler (sh duplex-seadmed) ja FMCW-lahendused, mida kasutatakse raadiosides ja radarites. Igal variandil on omad eelised ning piirangud, näiteks nurga sõltuvus ja aliising.

Ajalugu: Doppleri efekt kirjeldas 1842 Christian Doppler. Praktiline kasutus levis 20. sajandil ning tänapäeval on doppler-tehnoloogiad standard vahend meditsiinis, meteoroloogias ning laialdaselt kasutuses ka astronoomias ja tööstuslikes mõõtmistes.