Diureetikumide

Diureetikumid on ravimite grupp, mis suurendavad neerude kaudu uriinieritumist. Nende peamine toime on naatriumi ja vee eritumise suurendamine, mis vähendab kehavedelike mahtu ning aitab kontrollida vererõhku ning koormust südamele. Need ravimid on olulised ödeemiliste seisundite, hüpertensiooni, südamepuudulikkuse ja maksahaiguste ravi osana ning mõnikord kasutatavad glaukoomi või atseetaldeehappe metaboolse alandamisega seotud seisundite ravis.

Peamised diureetikumide klassid on: loop-diureetikumid, thiazidiiduretikumid, kaaliumi säästvad diureetikumid ja osmootsed ning karbonaadianhüdraasi inhibiitorid. Loop-diureetikumid (näiteks furosemiid) toimivad Henle tõvevõrise silmuses suurendades Na+, Cl- ja H2O eritumist; neil on kiire ja tugev diureetiline toime ning neid kasutatakse sageli südamepuudulikkuse ja märkimisväärse ödeemi korral. Thiazidiidid (hidroklorotiasiid, indapamiid) toimivad distaalses tubuluses ja on sobivad esmaseks või pikaajaliseks hüpertensiooni raviks ning kergete ödeemide korral. Kaaliumi säästvad diureetikumid (spironolaktoon, amilorid) vähendavad kaaliumi kadu ja on kasulikud koos teiste diureetikumidega, kuid võivad põhjustada hüperkalemiat. Osmootsed diureetikumid (mannitool) ning karbonaadianhüdraasi inhibiitorid (acetozolamiid) on kasulikud spetsiifilistes näidustustes, nagu ajueste turse või glaukoomi puhul (acetazolamiid) ning neid kasutatakse mõnikord kõrgusehaiguse ennetuseks või mõõdukal diureetilise efekti jaoks.

Kasutamisel on oluline jälgida elektrolüütide tasakaalu ja neerufunktsiooni, vältida dehüdratsiooni ning olla teadlik ravimitevahelistest interaktsioonidest ja vastunäidustustest.