Diiselkütus

Diiselkütus on fossiilkütus, mida kasutatakse peamiselt diiselmootoritega varustatud sõidukites ja masinates. See tekib nafta destilleerimisel ning koosneb peamiselt pikkade süsivesinike ahelatest, tavaliselt C8–C20 ringis. Diisel on vedel ja tal on kõrgem energiatihedus kui bensiinil, mis võimaldab diiselmootoritel tavaliselt paremat kütusekulu. Ühe liitri diiselenergia on ligikaudu 35–38 MJ.

Omadused ja näitajad hõlmavad tihedust umbes 0,82–0,86 kg/L (15 °C), madalamat lenduvat gaasi ja kõrgemat viskoossust võrreldes bensiiniga. Diiselkütusel on oluline cetaani arv, mis tavaliselt jääb vahemikku 40–55; kõrgem cetaan soodustab sujuvamat ja puhtamat süütamist ning paremust põlemist. Kvaliteeti reguleerivad Euroopa Liidus standard EN 590 ning paljudes riikides on kasutusel ultra‑low sulfur diesel (ULSD), milles sulfuri sisaldus on väga madal. Euroopas on levinud biokomponendi segamine (näiteks FAME) kuni umbes B7 tasemeni; see vähendab fossiilset süsiniku jalajälge, võib aga mõjutada külmataluvust ja energiasust.

Kasutus ja tehnoloogia: diiselkütust kasutatakse peamiselt tarbesõidukites, veoautodes, bussides, traktorites ja mereseadmetes. Kaasaegsed diiselmootorid kasutavad heitmete vähendamiseks dekoraator- ja filtrisüsteeme nagu heitgaaside puhastus (SCR) ja tolmu kogumiseks ehk DPF, mis koos saasteainete kontrolli meetmetega aitavad vähendada NOx ja tahmast.

Säilitamine ja ohutus: diiselkütus on süttiv vedelik, mis tuleb hoida jahedas ja hästi ventileeritavas kohas. Külmades tingimustes võib see teatud kujul külmuda või geelistuda, mis on lahendatav spetsiaalsete lisandite või soojendamisega.