Digitaalvõrgud

Digitaalvõrk on kahe või enama seadme ühendatud süsteem, mis võimaldab andmete edastamist digitaalsel kujul. Võrk vahendab andmeid pakettidena ning selle eesmärk on ressursside jagamine, teabevahetus ning kaug- või reaalajas koostöö.

Võrgud jagunevad geograafilise katvuse ja arhitektuuri alusel. LAN (Local Area Network) katab väikese geograafilise ala, näiteks hoone või kampuse; WAN (Wide Area Network) ühendab eri asukohti üle suurema kauguse; MAN (Metropolitan Area Network) täidab vajadused suuremate piirkondade jaoks. PAN (Personal Area Network) hõlmab lühemaid vahemikke, näiteks Bluetoothi või Wi‑Fi-ühendused. Sidekanalid on peamiselt juhtmega Ethernet või juhtmevabalt Wi‑Fi, 3G/4G/5G ning satelliit. Enamik tänapäevaseid suuri võrke kasutab TCP/IP protokolle, OSI mudel aga kirjeldab teoreetilist kihtide struktuuri.

Aadresside ja liikluse korraldamine: Digitaalvõrgud kasutavad pakettide edastust; seadmete identifitseerimiseks kasutatakse IP-aadresse (IPv4 või IPv6) ning domeeninimesid DNS-i kaudu. Liikumist juhivad ruuterid ja lülitid ning marsruutimispoliitikad.

Turvalisus ja privaatsus on võrkudes olulised. Krüptimine (nt TLS) ja virtuaalsed privaatvõrgud (VPN) kaitsevad andmeid, autentimine kontrollib õigustatud ligipääsu, ning tulemüürid ja sissetungimise avastussüsteemid jälgivad liiklust. Võrk peab olema usaldusväärne ja skaleeritav, tagades hoolduse ja sujuva toimimise.

Ajalugu ja mõju: digitaalsed võrgud on arenenud arvutitevahelistest ühendustest 1960.–70. aastatel ARPANETi kaudu; Interneti protokollide (TCP/IP) standardiseerimine 1983. ja World Wide Webi levik 1990ndatel on loonud globaalse infrastruktuuri, mis võimaldab e-posti, veebi, pilveteenused ja mitmesuguseid rakendusi.