Difraktsioonivõrk

Difraktsioonivõrk, tuntud ka kui optiline võrk või difraktsioonigraating, on optiline komponent, mis jagab valgust mitmeks valgusejoaks, mis liiguvad erinevates suundades. Tavaliselt koosneb see suurest hulgast väga lähedalt paiknevatest paralleelsetest soonetest, mis on kas füüsiliselt kriimustatud klaas- või metallpinnale või moodustatud fotolitograafia abil. Need sooned toimivad difraktsioonivõrgu elementidena. Kui valgus langeb difraktsioonivõrgile, difrakteerub see soontes, põhjustades valguse lainete interferentsi. See interferents võib olla konstrukivne või dekonstruktiivne, sõltuvalt valguse lainepikkusest ja nurkadest, milles valgus langeb ja väljub võrgust.

Difraktsioonivõrgu peamine funktsioon on lahutada valgus selle komponentlainepikkusteks, sarnaselt prismaga, kuid erineva mehaanismiga. Sõltuvalt võrgu konstruktsioonist ja valgusallikast võib difraktsioonivõrk tekitada mitmeid spektraalseid kujutisi, mida nimetatakse difraktsioonimaksimumideks. Neid maksimumkohti järjestatakse vastavalt lainepikkusele, kus lühemad lainepikkused (sinine valgus) difrakteeruvad väiksemate nurkade all ja pikemad lainepikkused (punane valgus) suuremate nurkade all.

Difraktsioonivõrke kasutatakse laialdaselt erinevates optilistes seadmetes ja teaduslikes instrumentides, nagu spektromeetrid, spektroskoobid, monokromaatorid ja optilised sidesüsteemid. Need on asendamatud tööriistad valguse analüüsimiseks ja manipuleerimiseks, võimaldades teadlastel ja inseneridel uurida materjalide optilisi omadusi, tuvastada erinevaid keemilisi elemente ja eraldada soovitud lainepikkuseid valgusallikast.