Detektoriprotsessid

Detektoriprotsessid viitavad füüsikalis-keemilistele või bioloogilistele protsessidele, mis võimaldavad tuvastada ja mõõta teatud ainet või nähtust. Need protsessid on paljude analüütiliste meetodite aluseks, mida kasutatakse teaduses, meditsiinis, tööstuses ja keskkonnajärelevalves.

Üks levinumaid detektoriprotsesse põhineb aine interaktsioonil elektromagnetkiirgusega. Näiteks neeldub või kiirgub valgust erinevatel lainepikkustel sõltuvalt aine keemilisest struktuurist. Spektrofotomeetria kasutab seda põhimõtet, kus erinevaid aineid saab tuvastada nende ainulaadsete neeldumis- või emissiooniprofiilide alusel. Kromatograafias kasutatakse sageli UV-Vis detektoreid, mis mõõdavad proovis olevate ühendite UV- või nähtava valguse neeldumist.

Teised detektoriprotsessid hõlmavad elektrilisi või termilisi muutusi. Gaasikromatograafias (GC) kasutatakse sageli FID (flame ionization detector) detektorit, mis ioniseerib orgaanilisi molekule põletamisel ja mõõdab tekkivaid ioone. Massispektromeetria (MS) on teine võimas tehnika, mis tuvastab aineid nende molekulmassi ja fragmentatsioonimustrite järgi, mis saadakse proovi ioniseerimisel ja selle ioonide eraldamisel nende massi-laengusuhte alusel.

Bioloogilistes süsteemides põhinevad detektoriprotsessid sageli ensümaatilistel reaktsioonidel või antigeen-antikeha sidumisel. Näiteks ELISA (enzyme-linked immunosorbent assay) testides kasutatakse ensüüme, mis tekitavad värvuse muutuse või signaali, kui nad seostuvad spetsiifilise antigeeni või antikehaga. Need protsessid on kriitilise tähtsusega haiguste diagnoosimisel ja bioloogiliste markerite tuvastamisel.