Desinfitseerimismeetodeid

Desinfitseerimismeetodid on meetmed, mille eesmärk on vähendada või elimineerida patogeenseid mikroorganisme pindadel, seadmetel ja materjalidel. Desinfitseerimine erineb steriliseerimisest (millega saavutatakse täielik mikroorganismide hävitamine) ning antiseptikast (meetmed, mis on suunatud elus kudede kaitseks).

Füüsikalised desinfitseerimismeetodid hõlmavad soojus- ja kiirguslikke vahendeid. Soojuslik desinfitseerimine hõlmab kuumutamist, näiteks keetmist või pasteuriseerimist, ning toime sõltub temperatuurist ja kontaktajast. UV-C kiirgus on laialdaselt kasutatav pindade desinfitseerimisel. Filtratsioon (nt HEPA) ja desinfitseerivad õhu- ning veeprotseduurid on seotud kontrolliga, kuid neid peetakse sageli eraldi protsessideks.

Keemilised desinfitseerimisained sisaldavad alkohole (etanool, isopropanol), klooriühendeid, aldehüüide (nt glutaraldehüüd), perokside ja kvaternaarset ammoniumühendeid (QAC). Ainevalik sõltub keskkonnast, pinnamaterjalist ja soovitud mõjust (bakteritsiidne, virootsiidne või sporiotsiidne). Keemilised vahendid võivad erinevalt materjalidele reageerida ning nende tõhusus sõltub kontakti ajast, kasutusest ja keskkonnatingimustest.

Rakendused ja piirangud: desinfitseerimine on oluline haigla-, labori-, toidutööstuse ja kodumajapidamiste keskkondades. Eelpuhastus suurendab efektiivsust; kokkupuuteaeg ja materjali sobivus on olulised. Tõhusus sõltub orgaanilise materjali olemasolust, mikroorganismide tüübist ja keskkonnast ning seejärel tuleb järgida asjakohaseid juhiseid ja standardeid.