Depolarisatsioonijärgsel

Depolarisatsioonijärgsel viitab elektriliste potentsiaalide kõrvalekaldele, mis ilmnevad pärast aktsioonipotentsiaali. Kõige olulisemad vormid on varajased depolarisatsioonijärgsel nähtused (EAD) ja hilised depolarisatsioonijärgsel nähtused (DAD). Need nähtused võivad vallandada arütmiaid ja on olulised mõisteid nii südame- kui ka närvisüsteemi uurimisel.

Varajased depolarisatsioonijärgsel tekivad repolarisatsiooni faasidel 2–3, sageli QT-intervalli pikenemisega. Nende mehhanism hõlmab ioonkanalite tasakaaluhäireid, sealhulgas L-type Ca2+ kanali voogude taasteket ja Na+ voogude muutusi, ning neid soodustab bradicardia ja teatud ravimid. EADid on seostatud torsades de pointes’i kujunemisega.

Hilised depolarisatsioonijärgsel tekivad diastoolse faasi lõpus pärast täielikku repolarisatsiooni. Nende mehhanism hõlmab Ca2+ ülelaengut ja Na+/Ca2+-vahetaja poolt tekitatud sisenevat elektrivoolu. DAD-e võivad vallandada fokusaalseid arütmiaid ning neid kirjeldatakse isheemia, digitaaltoidutuse, tugeva catecholamiinilise stimulatsiooni või elektrolüütide tasakaaluhäirete korral.

Kliiniline tähtsus ja uurimine: nii EADid kui DADid võivad põhjustada ventrikulaarseid või supraventrikulaarseid arütmiaid; EADid on seotud QT pikenemisega ja torsades de pointes’iga. Diagnostika põhineb elektrokardiogrammil (EKG/ECG) ja kliiniliste märkide jälgimisel. Ravi keskendub etioloogia korrigeerimisele: elektrolytide taseme normaliseerimine, QT-prolongerivate ravimite vältimine või lõpetamine, haiguse taustal oleva seisundi ravi ning vajadusel antiarütmikumid või implanteeritav seade.