Dehumaniseerimine

Dehumaniseerimine on protsess või nähtus, mille käigus üks inimene või rühm nähakse või käsitletakse kui vähem inimlikku ning seetõttu kergemini väärkoheldavat või vägivaldselt koheldavat. Selline hinnang võib ilmneda nii kognitiivsetes skeemides kui ka keeleliste ja käitumuslike väljenduste tasandil, kus teise inimese inimlikkust vähendatakse. Dehumaniseerimine suurendab ohtu, et teise grupi kohtlemine õigustatakse moraalselt ja õiguspäraselt ning võib viia diskrimineerimise ja vägivalla legitimatsioonini.

Meehanismid ja ilmingud hõlmavad keelest ja kujutlustest löövate metafooride kasutamist (loomad, parasiidid või muud sugused kujundid), stereotüüpe ning in-group/out-group dichotomyt. See vähendab teise rühma inimlikkust ja suurendab moraalset distantsi. Propaganda ja institutsionaalne praktika võivad koos teha dehumaniseeritud diskursuse osaks ning piirata inimeste õigusi või õigustada nende eristavat kohtlemist. Dehumaniseerimine võib esineda nii avalikus discourses kui ka igapäevastes suhtlemis- ja institutsionaalsetes kontekstides.

Ajalugu ja näited näitavad, et dehumaniseerimine on olnud osa paljudest konfliktidest ja genotsiideingi. Hõlmate holokausti, Rwanda genotsiidi ja mitmeid kolonialismi perioodi praktilisi ning tänapäevaseid migratsiooni- ja etnilisi diskursuseid. See nähtus pole pelgalt ajaloos, vaid käib kaasas kaasaegse poliitilise retoorika ning diskrimineerivate praktikatega.

Mõõtmine ja tagajärjed põhinevad nii kontseptuaalsetel kui empiirilistel uuringutel. Teadlased, sealhulgas Haslami töörühmad, on töötanud dehumaniseerimise skeemide ja mõõtmismeetodite kallal. Dehumaniseerimine seostub vägivaldse reagimise ja diskrimineerimise legitimatsiooniga, mistõttu on oluline kriitiline keel ja empaatia arendamine ning inklusiivse diskursuse edendamine.