Deflagratsioonid

Deflagratsioonid on põlemisprotsessid, mille käigus leek levib edasi põlevas segu ruumis subsonilisel kiirusel. Propagatsioon toimub peamiselt soojusjuhtivuse, konvektsiooni ja gaasilise segu diffusiooni kaudu; sellisel põlemisel ei teki eespool šoklaineid. Deflagratsioon on seega erinev plahvatusele, kus tulelevik edeneb šokklaine vahendusel.

Deflagratsioon erineb detonatsioonist, kus põlemine edeneb läbi šokilaine ja on tavapäraselt supersoniline. Detonatsiooni korral tekivad äärmuslikud temperatuurid ja rõhud ning põlemisfront liigub väga kiiresti, sageli koos kahjustavate mõjudega.

Kiirus ja tingimused: deflagratsioon on subsonic ja kiirus on tavaliselt palju väiksem heli kiirusest. Kiirus varieerub sõltuvalt segu koostisest, temperatuurist, rõhust ja turbulentsusest; laminaarne deflagratsioon võib kulgeda aeglasemalt, turbulentsed tingimused võivad kiirendada levikut.

Rakendused ja ohud: deflagratsioone on kasutatud kontrollitud põlemisprotsessides, näiteks sisepõlemusmootorites, põletites ja kütteseadmetes. Samas võivad gaasijuhtmete lekked, tolmu või kütuse kogunemine kinnistes ruumides põhjustada kontrollimatu deflagratsiooni ning sellega kaasnevat plahvatust. Deflagratsioon võib teatud tingimustel muutuda detonatsiooniks (deflagration-to-detonation transition, DDT), eriti tihendatud või suure turbulentsiga keskkondades.

Näited: deflagratsioon on tavapärane lõõtsutatud põlemine sisepõlemusmasinates ja paljudes põletisüsteemides, kuid selles valdkonnas pööratakse suurt tähelepanu ohutusele gaasi- või tolmueksamite korral, et vältida ohtlikke turbulentsi ja kinniste ruumide tingimusi.