Biomagnifikatsiooni

Biomagnifikatsioon on ökoloogiline nähtus, mille käigus teatud püsivad või lipofiilsed saasteained kogunevad organismide kudedesse ning nende kontsentratsioon suureneb toitumisahela kõrgematel tasanditel. See tuleneb peamiselt ühendite püsivusest ja aeglasest eliminatsioonist organismist ning toiduahela samm-sammult koguneb üha suuremas mahus.

Protsess leiab aset siis, kui madalama astme organismid tarbivad saastunud saaki ja samaaegselt ei lagune aine organismis kiiresti. Iga edasine toiduahela samm toob sisse täiendava koguse saasteainet, mistõttu tipporganismid võivad sisaldada kontsentratsioone, mis on märkimisväärselt suuremad kui allikorganismide omad. Lipofiilsed ühendid kipuvad kogunema rasvadesse ning neil on pikk poolväärtusaeg, mis soodustab biomagnifikatsiooni.

Peamised näited hõlmavad püsivaid orgaanilisi ühendite (POPid) grupeeritavaid aineid nagu DDT ja polüklooritud bifenüülid (PCBid), samuti elavhõbe, eriti metüülelavhõbe, mis koguneb veeökosüsteemides ning liigub toiduahelas järjest kõrgematele tasanditele.

Biomagnifikatsioonil on olulised ökoloogilised ja inimtervise tagajärjed, kuna tipporganismid, sealhulgas inimesed, tarbivad saaki, mille kontsentratsioon saasteainetes on suurenenud. Selle nähtuse mõistmine aitab suunata saasteaine-emissioonide vähendamist, reguleerida kasutatavaid ühendit ning jälgida toiduahelate riske ja ohutust.