Biokumulatsiooni

Biokumulatsioon on ökoloogiline nähtus, mille käigus aine koguneb organisme pikaajalise kokkupuute tulemusena. See tähendab, et aine imendub keskkonnast ning selle eritumine organismist on aeglane või piiratud, mille tulemusena koguneb kudedesse ja elunditesse.

Olulised tegurid on aine püsivus keskkonnas, lipofiilsus ehk rasvadesse lahustuvus ning madal metabolism ja piiratud eritumine. Biokumulatsioon hõlmab nii otsest imendumist keskkonnast (nt veest) kui ka toiduga kaasnevat kogunemist. Püsivad ained, mis on lipofiilsed, kipuvad kogunema organismide kudedesse.

Biomagnifikatsioon on biokumulatsiooni nähtus, kus kontsentratsioon suureneb järjest kõrgematel trofiastmetel. See on oluline nii ökosüsteemide kui inimeste tarbimiskäitumise kontekstis, kuna toiduahelate kaudu võivad kahjulikud ained jõuda kõrgematele liikidele ning lõpuks inimeste toidulauale.

Näidetena mainitakse metüülmerkurit, PCB-d ja pestitsiidid, mis on püsivad ja lipofiilsed ning seetõttu kalduvad kogunema. Biokumulatsiooni jälgimine ja hindamine on oluline inimeste tervise ja ökosüsteemide kaitseks ning see juhib keskkonnaregulatsioone ning toiduahela ohutuse tagamist.