Bioakumuleeruvad

Bioakumuleeruvad ained on looduses esinevad kemikaalid, mis kogunevad organismide kudedesse aja jooksul ja mille kontsentratsioon võib olla suurem kui keskkonnas. Need omadused tulenevad nende pikaealisusest, lipofiilsusest ja püsivusest, mille tõttu neid on raske metaboliseerida või kehast välja viia. Selline akumulatsioon võib toimuda erinevates elutsüklites ning toitumisahela tasanditel võib ainet üha rohkem koguneda.

Organismid omastavad bioakumuleeruvaid aineid peamiselt toidu kaudu, kuid ka õhk või nahapind võivad neid sisse viia. Ained kogunevad sageli rasvkoesse ja siseorganitesse ning pikaajalise kokkupuute korral võib kogunemine toimuda kogu eluea jooksul. Bioloogilisel tasandil võib ained põhjustada biomagnifikatsiooni: kui üks liik sööb teist, suureneb kontsentratsioon järgmises tasandis.

Mõjud võivad olla tõsised: toksilisus, endokriinsed häired, arenguhäired ja reproduktiivsed probleemid. Eriti ohustatud on toitumisahela tippkiskjad. Näidetena on sageli mainitud PCBs, dioksiinid ja furaanid, DDT ning elavhõbe ja selle metüülvorm.

Regulatiivne raamistik püüab vähendada riske. Stockholmi konventsioon reguleerib püsivate orgaaniliste ühendite tootmist ja kasutamist ning rahvusvaheline koostöö keskendub nende kõrvaldamisele või rangemale kontrollile. Euroopa Liit on kehtestanud REACH-i raames piiranguid ning teostab riskihindamist ja keskkonnaseiret, sealhulgas biomonitoringut. Leevendusmeetmed hõlmavad emissioonide vähendamist, asendusainete kasutamist ja jäätmete ning kahjulike ühendite kontrolli.