Anksiolüütikumide

Anksiolüütikumid on ravimite klass, mida kasutatakse ärevuse sümptomite leevendamiseks. Need toimivad kesknärvisüsteemile, aidates rahustada aju aktiivsust, mis on seotud muretsemise ja hirmu tunnetega. Erinevad anksiolüütikumide rühmad toimivad erinevate mehhanismide kaudu, kuid enamasti suurendavad nad gamma-aminovõiihappe (GABA) toimet, mis on inhibeeriv neurotransmitter.

Tuntuim ja laialdasemalt kasutatav anksiolüütikumide rühm on bensodiasepiinid. Nende hulka kuuluvad sellised ravimid nagu diazepam, lorasepaam ja alprazolaam. Bensodiasepiinid toimivad kiiresti ja on tõhusad äkiliste ärevushoogude, paanikahäirete ja unehäirete korral. Nende pikaajaline kasutamine võib aga põhjustada sõltuvust ja tolerantsust, samuti võõrutussümptomeid.

Teine oluline anksiolüütikumide rühm on SSRI-d (selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid) ja SNRI-d (serotoniini ja noradrenaliini tagasihaarde inhibiitorid). Need on algselt välja töötatud depressiooni raviks, kuid on samuti efektiivsed kroonilise ärevuse, sealhulgas generaliseerunud ärevushäire ja sotsiaalse ärevushäire korral. Nende toime ilmneb aeglasemalt kui bensodiasepiinidel ja need ei tekita tavaliselt sõltuvust.

Muude anksiolüütikumide hulka kuuluvad buspirooon, mis toimib teistmoodi kui bensodiasepiinid ja SSRI-d, ning vanemad ravimid nagu barbituraadid, mida kasutatakse tänapäeval harvemini nende kõrvaltoimete ja sõltuvuspotentsiaali tõttu. Anksiolüütikumide kasutamine peaks toimuma arsti järelevalve all, arvestades nende võimalikke kõrvaltoimeid ja sobivust konkreetse patsiendi seisundi jaoks.