Analoogmeetodid

Analoogmeetodid on meetodite rühm, mille puhul füüsikalised suurused esitatakse ja töödeldakse pideva signaalina. Erinevalt digitaalsest meetodist, kus väärtused on diskreetsete ajamärkide või väärtuste kujul, põhinevad analoogmeetodid signaalidel, mis muutuvad kontinuaalselt. Analoogmeetodeid kasutatakse peamiselt mõõtmises, signaalitöötlemises ja juhtimissüsteemides.

Mõõtmisel ja signaalitöötlemises kasutatakse pidevaid pinge- või vool-signaale, mida analoogseadmed ja filtrid ning võimendid töödeldavad otse. Näidetena võib mainida analoogfiltreid, võimenduslülisid ja pideva vastusega juhtimissuundi. Kui andmed on vaja digitaalseks töötlemiseks, muudetakse analoogsignaal analoog-to-digitaal muunduriga (ADC), mille järel andmeid töödeldakse digitaalselt.

Eelised hõlmavad pideva signaali kõrget eraldusvõimet ja madalat viivitust, mis on oluline kiiruse ja reaalajas kontrolli puhul. Puudusteks on suurem tundlikkus mürale ja driftile ning termilisele sõltuvusele, kalibreerimisvajadus ning raskused pikaajalise stabiilsuse ja suure ulatusega süsteemide haldamisel.

Kaasaegses tehnoloogias kasutatakse analoogmeetodeid sageli koos digitaliseeritud lahendustega: sensoriandmed antakse pideva signaalina, mida muudetakse ADC-ga digitaalseks ja töödeldakse digitaalses kontrolleris või arvutis; see loob hübriidsüsteeme, mis kombineerivad analoogi täpsuse ja digitaalse paindlikkuse eelised.