Alumiiniumpindade

Alumiiniumpindade all mõeldakse alumiiniumi pinnale tekkinud pindu ja viimistlusi, mis pakuvad kaitset ja annavad materjalile välimuse. Pind võib olla loomulikult oksüdeerunud ehk mill finish või viimistletud erinevate tehnoloogiatega, nagu anodiseerimine, värvimine või pulberkatmine.

Looduslik oksiidikiht tekib alumiiniumi õhu mõjul ja on tavaliselt vaid paar nanomeetrit paks. See oksiidikiht annab esmast korrosioonikaitset ning mõjutab pinna värvi ja tekstuuri.

Viimistlused ja töötlused: Anodiseerimine on elektrokeemiline protsess, mille käigus kasvab alumiiniumi oksiidikiht, sageli 5–25 mikromeetrit paks. Pärast tihendamist on see kiht tihedam ja võib olla värvitud või kaetud pulberkattega. Teised levinud pinniviimistlused on harjatud pind, poleeritud pind, mill finish ning värvitud või pulberkattega pinnad.

Omadused ja kasutusvõimalused: Pindade tekstuur ja heledus sõltuvad viimistlusest, mis mõjutab näiteks reflektiivsust, värvivalikut ja määrdumiskindlust. Alumiinium ise on hea elektrijuhtivus ja madal tihedus; anodiseeritud pinnad pakuvad tavaliselt paremat korrosioonikaitset ja kulumiskindlust, kui looduslik oksüdi kiht.

Rakendused: Alumiiniumpindasid kasutatakse laialdaselt arhitektuuris (fassaadid, aknaluugid), transpordis (lennundus, autotööstus, raudtee), köögitarvikutes ja kodumasinates ning elektroonikatööstuses.

Hooldus: Pinnad on tavaliselt kergelt puhastatavad pehmete puhastusvahenditega; abrasiivseid või tugevalt happelisi puhastusvahendeid tuleks vältida. Anodiseeritud ja pulberkattega pinnad võivad vajada eraldi hooldust ja teatud aja tagant kontrolli või uuendamist, kuid tavapäraselt on need suhteliselt vastupidavad.