Aklimatsioon

Aklimatsioon ehk aklimatsioon on organismi võime kohaneda keskkonna muutustega elutsüklis. See hõlmab füsioloogilisi ja käitumuslikke ning mõnikord ka morfoloogilisi muutusi, mis aitavad säilitada organismi funktsioone uues kliimas või keskkonnatingimustes, näiteks temperatuurimuutuste, kõrguse, soolsuse või valguse muutuste korral. Aklimatsioon erineb adapioonist, mis on pikaajaline geneetiliste muutuste kogum põlvkondade kaupa ja mille tulemused jäävad püsima.

Molekulaarsel ja organilisel tasandil kaasnevad aklimatsiooniga mitmesugused mehhanismid: kudede hapnikutarbimise efektiivsuse parandamine, verevoolu ja südame-kopsu koormuse kohandamine, ainevahetuse ümberkorraldamine ning termoregulatsiooni mehhanismide muutmine (higi eritumine, veresoonte toonuse muutus). Taimedel hõlmab aklimatsioon stomata tiheduse ja lehtede morfoloogia muutusi, juur- ja võrsetuumade kohandamist ning osmoprotektiantide, pigmentide ja antioksüdantide tasemete muutumist.

Ajakava: lühiajaline aklimatsioon võib toimuda minutide kuni päevade jooksul; pikaajaline kestab nädalaid kuni kuid ning mõnikord isegi aastaid. Enamasti on need muutused pöörduvad, kui keskkonnatingimused normaliseeruvad.

Näited: inimeste kõrgmäestikus suureneb vere hapnikutarbimine ning hemoglobiini sisaldus ning ventilatsioon suureneb; külmades keskkondades kohaneme termoregulatsiooni ja ainevahetuse muutustega; taimedel aklimatsioon hõlmab stomata tiheduse muutumist, lehtede kohandamist ja osmo‑ ning antioksüdantsete mehhanismide toimimist.

Rakendus: aklimatsioon on oluline sporditeaduses, töötervishoius ja põllumajanduses, kus protsesse jälgitakse ja optimeeritakse. Aklimatsioon ei muuda populatsiooni geneetilist koostist; see kajastab organismi lühiajalist reageerimist keskkonnamuutustele.