Aatompaigutust

Aatompaigutus on aine aatomite paiknemise ja korrapära kirjeldus ning see määrab materjali omadused. Kristallsetes ainetes on aatomid paigutatud pikaajalises korrastatus, mille aluseks on kristallvõre. Väikseim korrastatud ühik on üks ühikvõre, mille koostis ja geomeetria määravad kogu kristalli omadused. Levinumad kristallstruktuurid on lihtne (SC), keha-keskne (BCC), fassaadiline (FCC) ja hexagonaalne tihepakend (HCP). Iga struktuuri puhul on koordinaatorid tavaliselt 6, 8 ja 12 vastavalt struktuurile.

Amorfsetes materjalides, nagu klaas, puudub pikaajaline korrastus; aatomid on juhuslikult paiknenud. Vedelikud ja gaasid näitavad veelgi vähem korraldust ning aatomid liiguvad vabalt; vedelike puhul võib siiski esineda lühiajaline järjestus.

Aatompaigutus mõjutab tihedust, sulamistemperatuuri, kõvadust, elektri- ja soojusjuhtivust ning optilisi omadusi. Temperatuur, rõhk ja koostis võivad põhjustada faasimuutusi ning rauda puhul allotroopiliste vormide vaheldumist. Aatompaigutust uuritakse peamiselt röntgendifraktsiooni ja neutronograafia abil, samuti elektronmikroskoopiaga ning arvutuslike mudelitega. Defektid, nagu vakantsed kohad, interstitsiaalsed aatomid ja dislokatsioonid, võivad märkimisväärselt mõjutada paigutust ja omadusi.