ühenduskonjunktioone

Ühenduskonjunktioone, tuntud ka kui koordineerivad konjunktioone, on sõnad, mis ühendavad kaht või enamat sõna, fraasi või lauset, millel on sama grammatiline tähtsus. Need konjunktioone loovad võrdõigusliku suhte ühendatavate elementide vahel. Eestikeelsed ühenduskonjunktioone on peamiselt "ja", "ning", "aga", "vaid", "ega", "või", "ent".

"Ja" ning "ning" on liitkonjunktioone, mis väljendavad lisamist või jätkamist. Näiteks: "Päike paistis ja linnud laulsid." "Ta luges raamatut ning kuulas muusikat."

"Aga" ja "vaid" on vastanduskonjunktioone, mis väljendavad vastandust või piirangut. "Aga" kasutatakse üldise vastanduse korral, "vaid" aga siis, kui esimene osa on välistatud ja teine osa on kinnitatud. Näiteks: "Mulle meeldib kohvi, aga ta eelistab teed." "See ei ole auto, vaid veoauto."

"Ega" on samuti vastanduskonjunktioone, kuid seda kasutatakse peamiselt eitavates lausetes, väljendades tegevuse või seisundi puudumist mõlemal pool. Näiteks: "Ta ei tulnud ega helistanud."

"Või" on valikkonjunktioone, mis väljendavad alternatiivi või valikut. Näiteks: "Kas lähed koju või jääd veel?"

"Ent" on samuti vastanduskonjunktioone, sarnanedes "aga"-le, kuid omades sageli veidi tugevamat või pidulikumalt vastandavat tähendust. Näiteks: "Ta lubas tulla, ent ei ilmunud kohale."

Ühenduskonjunktioone on grammatiliselt olulised lausete sidumisel ja selge tähenduse edasiandmisel.