õigusrealism

Õigusrealism on õigusteooria, mis rõhutab õiguse praktilist kohaldamist ja sotsiaalset mõju teooria asemel. Selle asemel, et keskenduda õigusnormide abstraktsele sisule, uurib õigusrealism seda, kuidas õigus tegelikult toimib ja mida kohtunikud ning muud õigusasutused tegelikult otsustavad. Realistid usuvad, et õigus ei ole pelgalt kogum reegleid, vaid ka inimeste poolt tehtud otsuste tulemus, mida mõjutavad mitmesugused tegurid, nagu isiklikud veendumused, eelarvamused ja sotsiaal-majanduslikud olud.

Õigusrealismi võib jagada kaheks peamiseks suunaks: Ameerika õigusrealism ja Skandinaavia õigusrealism. Ameerika õigusrealism, mis tekkis 20. sajandi alguses, keskendub peamiselt kohtunike otsuste uurimisele ja ennustamisele. Skandinaavia õigusrealism, mis arenes paralleelselt, on rohkem filosofiline ja uurib õiguse psühholoogilisi ja sotsiaalseid aluseid, püüdes mõista, kuidas õigus mõjutab inimeste käitumist ja arusaamu.

Oluline on märkida, et õigusrealism ei eita normide olemasolu, vaid väidab, et normide tähendus ja kohaldamine sõltuvad kontekstist ja inimlikust tegurist. Realistid püüavad mõista, kuidas õigus tegelikult töötab, et seda paremini analüüsida, ennustada ja potentsiaalselt ka parandada. Teooria on mõjutanud õigusteadust, õiguspoliitikat ja õiguslikku haridust, suunates tähelepanu õiguse praktilisele poolele.