õigusnorm

Õigusnorm on üldine ja abstraktne käitumise reegel, mis tuleneb õigusaktidest ning mille eesmärk on kindlustada õiguskord ja sotsiaalne järjepidevus. Õigusnormi sisu määrab, kuidas inimesed või institutsioonid teatud olukordades käituma peaksid; see võib kehtestada keelu, kohustuse või lubuse. Seetõttu on õigusnormil kolm komponenti: tingimus, mille täitmisel rakendub käitumise reegel, ja normatiivne tagajärg, mis sätestab, mida tohib, peab või ei tohi teha, ning vajadusel sanktsioon.

Adressaadid on üldjuhul isikud või organisatsioonid ning normid on üldiselt kehtivad ja rakendatavad üldistes olukordades. Õigusnormid võivad olla keelu-, kohustus- või lubanormid; need erinevad selle poolest, millist käitumist keelatakse, kohustatakse või lubatakse.

Õigusnormide kehtestavad ja täidavad riigivõimu institutsioonid ning neid kohaldatakse kohtus ja muudes õigusemõistmise mehhanismides. Oluline on õiguskindlus: normide hierarhia—põhiseadus, seadused, määrused—määrab, milline norm on kõrgem ja milline madalam.

Õigusnormi tõlgendamine ja rakendamine ning selle sisu võib ajas muutuda. Kokkuvõttes on õigusnorm üldine reegel, mis suunab inimeste käitumist ja mida rakendatakse riigi organite poolt sanktsioonide abil. See on aluseks õigusharidusele, seadusloomele ja kohtulikele menetlustele.