Õigusnormide

Õigusnormid ehk õigusnormide mõiste hõlmab üldisi ja siduvaid reegleid, mis reguleerivad inimeste käitumist ning annavad õigusi ja kohustusi. Need moodustavad riigi õigussüsteemi aluse, tagades õigussüsteemi toimimise ettenäidatavuse ja ühtsuse.

Iga õigusnorm koosneb tavaliselt hüpoteesist (tingimus, millal norm kehtib) ja dispositsioonist (käitumise sisu, mida lubatakse, kohustatakse või keelatakse). Mõnikord sisaldab norm ka sanktsiooni (tagajärg rikkumise korral). Õigusnormid võivad olla üldised, rakenduvad kõigile õiguse subjektidele, või spetsiifilised, suunatud kindlatele isikutele või olukordadele.

Allikate ja hierarhia osas on keskne põhiseadus, mis on kõrgemal kõigist teistest normidest. Järgivad seadused ja määrused, mis täpsustavad ning rakendavad põhiseaduslikke norme. Riigi ja kohalike omavalitsuste õigusaktid ning rahvusvahelised lepingud võivad samuti moodustada õigusnormide koosluse. Õigusnormide kehtivus ja rakendamine sõltuvad nende vastavusest hierarhiale ja kohtupraktikale ning need kontrollitakse kohtute poolt.

Tõlgendamine ja rakendamine toimuvad õiguskaitseorganite ja kohtute kaudu. Tõlgendusel on oluline roll, sest sisu ja ulatuse täpsustamine sõltub kontekstist, sõnastusest ja pretsedendist. Õigusnormide süsteem tagab õigusliku stabiilsuse, õiguste realiseerimise ja õiguskindluse ühiskonnas.

Näited hõlmavad põhiseadust, tsiviil- ja karistusõigust, haldusõigust ning seotud määrusi ning lepinguid, mis regulaarselt reguleerivad igapäevaseid ja suuremaid õiguslikke olukordi.