Õhuniiskust

Õhuniiskus tähistab õhus esineva veeauru kogust. Kõige sagedamini kasutatakse suhtelist niiskust ehk RH, mis näitab, kui suure osa antud temperatuuril maksimaalsest võimalikust veeaurust on õhus tegelikult olemas; see väärtus väljendatakse protsentides. Teine oluline suurus on absoluutne niiskus, veeauru mass ruumalaühikus (nt grammi/m3). Kolmandaks mõistetakse sageli kastepunkti, temperatuuri, mille juures õhk muutub küllastunuks ja veeaur condenseerub.

Mõõtmine ja hindamine. Õhuniiskust mõõdetakse hygromeetritega; traditsiooniliselt kasutatakse ka psühromeetreid, mis põhinevad kuiva ja märja termomeetri võrdlemisel. DIGITAalsed sensorid annavad sageli nii RH kui ka õhu temperatuuri ja kastepunkti. Väärtused esitatakse tavaliselt protsentides (RH) või g/m3 ning sõltuvalt temperatuurist võivad nad erineda. Mugavusruumides on soovituslik suhteline niiskus umbes 40–60%, sõltuvalt temperatuurist.

Mõjud. Õhuniiskus mõjutab inimeste heaolu ja tervist: liiga madal RH kuivab naha ja ninakõrvalkihte, ärritab silmi ning võib süvendada hingamisteede ebamugavust; liiga kõrge RH soodustab hallituse tekkimist, lõhna ja mikroorganismide kasvu ning võib halvendada õhu kvaliteeti. Materjalid ja seadmed reageerivad niiskusele: puidust konstruktsioonid ja mööbel võivad paisuda või kuivades praguneda, elektriseadmed võivad korrodeeruda ja kondenseeruda. Industrias ja kasutusvaldkondades mõjutab niiskus protsesse, toorainete kvaliteeti ning toodete säilivust.

Kontroll ja juhtimine. Niiskuse taset hoitakse ventilatsiooni, õhukonditsioneeride, niisutite ja-kuivatitega, ning vajadusel ruumi temperatuuriga kaasas. Erinevates tingimustes nagu kodud, kontorid, hooned või kasvuhooned tuleb jälgida optimaalset RH vahemikku ning korraldada regulaarne mõõtmine ja vajadusel korrigeerimine.