üldanesteesias

Üldanesteesia on meditsiiniline protseduur, mille käigus tekitatakse patsiendile ajutine teadvusetus ja valu puudumine, võimaldades kirurgilisi või diagnostilisi sekkumisi. Üldanesteesia eesmärk on pakkuda sügav ja sujuv analgeesia, amneesia ja lõõgastustegevus, samal ajal säilitades patsiendi elutähtsad funktsioonid.

Protsess jaguneb tavaliselt kolme faasi: sissejuhatus (induction), mille käigus saavutatakse kontrollitud teadvusetus; hooldatud faas (maintenance), kus anesteeesia on stabiilne ja patsiendile antakse vajalikku tuge; ning ärkamise faas (emergence), mille käigus anesteesia toime lõppeb ja patsient ärkab. Sõltuvalt operatsioonist kasutatakse erinevaid ravimeid ja manustamisviise.

Anesteesia peamised ravimid jagunevad kaheks suureks rühmaks. Inhalaatorid, näiteks sevofluraan, desfluraan ja isofluraan, põhjustavad teadvusetust ja annavad kontrolli sügavusele. Intravenoossed ained, nagu propofool, etomidaat või ketamiin, viiakse sageli kiiresti teadvusele tagasi ning neid kombineeritakse analgeetikumide ja lõõgastitega. Valu vaigistamiseks kasutatakse opioide (nt fentanüül või sufentanüül) ning vajadusel teisi analgeetikume. Lõõgastuseks kasutatakse neuromuskulaarseid lõõgesteid (nt rokuronium).

Monitooring hõlmab südame aktiivsust, vererõhku, hapnikumetalli ja kapnograafiat ning vajadusel kehatemperatuuri ja aju aktiivsuse jälgimist. Pärast tööd eemaldatakse anesteetik ja patsient ärkab tavaliselt haigla osas, kus jätkub valu kontroll, iivelduse ennetamine ning varane kehahoiak ja hingamisteede tugi.

Riskid ja tüsistused hõlmavad hingamisteedega seotud probleeme, hüpotensiooni, postoperatiivset iivelduse ja valupunktide kroonilist esinemist. Harv, kuid tõsine kõrvalekalle on maligne hüpertermia. Enne protseduuri hinnatakse patsiendi riskid ja kaalutakse sobivat anesteetika skeemi.