õhuliiklust

Õhuliiklus ehk lennukite liikumine õhus on osa lennunduse tegevusaladest, mille eesmärk on tagada lendude ohutu, korrapärane ja tõhus korraldamine. See hõlmab nii lennujuhtimise teenuseid lennujaamade ja õhuruumi vahel kui ka kogu õhuruumi haldamist ning lennuliiklemise koordineerimist erinevates tsoonides.

Õhuruum jaguneb tavaliselt kontrollitavaks ja kontrollimataks ning see on määratud rahvusvaheliste ja riiklike regulatsioonide järgi. Lennujuhtimisteenused (ATC) piiravad ja juhivad lende, tagades vertikaalse ja horisontaalse eralduse, et vältida kokkupõrkeid. Lendude planeerimine hõlmab lenduplaane, reitti valikut, maandumistsüklite (SID, STAR) ja lähtekohtade koordineerimist. IFR- ja VFR-lennud võivad vajada erinevaid juhiseid ning enesekontrolli osakaal kasvab looduslike tingimuste ja õhukvaliteedi korral.

Tehnoloogia ja andmed mängivad keskset rolli: radar ja luuretehnoloogia võimaldavad lennukite asukoha jälgimist, samas kui ADS-B ja sidekanalid parandavad side- ja andmevahetust lennujuhtimisega. Piloodid ja lennujuhtimise personal kasutavad lennuplaanide, NOTAM- teavituste ja meteoroloogiliste andmete kaudu reaalset aega ning vajadusel lahendatakse ruumilised ja ajalised läbirääkimised.

Regulatsiooniline raamistik põhineb peamiselt ICAO-l ning Euroopa Liidu ja riiklike lennundusasutuste koostööl. Rahvuslikud ametid, nagu lennundusametid, kehtestavad kohaliku ühtsuse ja rakendavad Euroopa standardeid ning julgeoleku nõudeid. Õhuliiklus on keerukas süsteem, mis nõuab tihedat koostööd rahvusvahelisel tasandil, et tagada ohutus, sujuvus ja efektiivsus kogu lennuvõrgus.