Ütlemisvormides

Ütlemisvormid, ehk imperatiiv, on kõneviis, mida kasutatakse käskude, palvete või lubaduste väljendamiseks. Neid vorme kasutades puudub sageli lauses märgitud subjekt, kuna tegemist on teavitusega, mille tegija on kõneleja ning adressaat on teada. Imperatiivne kõneviis on levinud nii igapäevases kui ka kirjalikus keeltes, näiteks juhistes, märguannetes ja korraldustes.

Imperatiivsed vormid jagunevad tavaliselt 2. isiku ainsuse ja 2. isiku mitmuse vormideks. Eristatakse positiivset ja negatiivset imperatiivi. Näited: 2. sg – joo! (joomine), kirjuta! (kirjutada); 2. pl – jooge!; kirjutage! Negatiivne imperatiiv ilmneb sõna ette jaetaksega ära: ära joo!; ära kirjuta! Tulemus on keelduv või lubavale toonile teeneid andev.

Mõnes olukorras kasutatakse kõneviisi ka kõnelejale sobiva viisakuse taseme saavutamiseks. Sellisel juhul võib kasutada palun-konstruktsioone või kolmandat isikut paludes: palun kirjutage, palun tulege. Ekspluatiivne või ütlemasotiline toon ilmub sageli lausetes, mida öeldakse lastes, et “las” väljendaks ettekirjutust või soovituslikku tegutsemist: las sööme, laseb meil minna.

Muutumatud ja ebatavalised vormid esinevad aeg-ajalt vigaste või eristavate tegusõnade puhul, näiteks ole, olge (olin, olk), tule, tulege, joo, jooge. Imperatiivi turvaline kasutamine nõuab sageli konteksti ja intonatsiooni, et selgelt edastada soovitud kavatsust.