Ütlemine

Ütlemine on Eesti keeles nimisõna, mis tähistab sõnadega ütlema panemise või selgelt väljaütlemise akti ning samas ka ütlust ehk konkreetset lause või väidet. Sõna moodustub verbist ütlema koos nimetavasöötava vormi märgiga -mine, mis on eesti keeles laialdaselt kasutatav sündmuse või tegevuse nimetamiseks.

Etymoloogia poolest pärineb ütlemine verbist ütlema ja lisatud -mine-põhjusõnast. See moodustab üld- ja erialases kasutuses erinevaid tähendusvariante: ülemuslikum tähelepanu võib olla suunatud tegevusele (“ütlemise akt”) ja rohkem konkreetselt tekkinud lausele või väitele (“tema ütlus”).

Kasutus ja kontekstid. Ütlemist kasutatakse laialdaselt nii igapäevases kui ka ametlikus keeles. Kõne- ja tekstiuuringutes ning grammatikas võib öelda, et ütlemine keskendub tegevusele — keelelise väljenduse launchingule — samas kui ütlus viitab sageli konkreetsele statement’ile või väitele. Õiguskeeles ning kohtumenetluses esitatud kirjalikud või suulised ütlused viitavad tavaliselt isiku antud tõenditele: “ta esitas kohtule oma ütluse.” Kirjanduses ja retoorikas võib ütlus tähistada kindlat väidet või faktilist kinnitust.

Kasutusõiged näited: “Ta esitas kohus mõlemale ütluse.” või “Tema ütlus oli selgelt kihutatud.” Nende vorme võib leida erinevates käänetes: ütlemise, ütluse ja ütlusest sõltuvalt kontekstist.

Seonduvad mõisted on ütlemine, ütlus ja väide. Ütlemine on üldisem mõiste tegevusest, ütlus aga sageli konkreetsest väitest või lausest.