Õiglasuse

Õiglasuse on mõiste, mis viitab seisundile või omadusele olla õige, õiglane või moraalselt korrektne. See hõlmab nii isiklikku eetilist ideaalset käitumist kui ka laiemat õiguse ja õiglasuse mõistet ühiskondlike institutsioonide tasandil. Õiglasuse tähendus sõltub kontekstist: eetikas rõhutatakse isiklikku moraali ja vooruse rakendamist tegudes, õigussüsteemi valdkonnas aga õiglasuse rakendamist kohtulahendites, võrdsuse ja menetluse aususe tagamist.

Õiglasuse ja õigluse eristamine aitab mõista, kuidas mõisteid kasutatakse erinevates valdkondades. Õiglus tähistab üldist põhimõtet, et kõigil peab olema võrdsed õigused ja et institutsioonid peavad toimima õiglaselt. Õiglasus seevastu keskendub moraalsele või institutsionaalsele õigusele ning sellele, kuidas õigussüsteem ja kogukond tagavad proportsionaalsuse, aususe ja mõistlikkuse.

Õiglasust nähakse sageli kui ideaalset kvaliteeti, mida ühiskond püüab realiseerida: õiguste kaitse, sõltumatu kohtu- ja menetluste süsteem ning võrdne kohtlemine. See hõlmab nii väärtuspõhiseid kui ka praktilisi aspekte, sealhulgas proportsionaalsust ja arukat kohtupraktikat.

Kultuurilises ja ajaloolises kontekstis on õiglus ja õiglasus olnud olulised põhimõtted, mis kujundavad seadusandlust, eetikat ja avalikku diskursust. Eesti kontekstis on õiglus tihti seotud võrdse kohtlemise ja õiguse läbipaistva, õiglase rakendamisega avalikus elus.